Õppekäik Põhja-Eestisse 22. oktoober Pille Kulberg
20.-21. oktoobril osalesid 25 Võrumaa Kutsehariduskeskuse üldhariduse õppijat ekskursioonil Põhja-Eestisse. Teemaks oli ajalugu, geograafia, kirjandus ja muusika.
Õppekäiku rahastas projekt „Teisel ringil targaks Võrumaal III“, mille projektijuht on Pille Kulberg. Õppekäigu pani kokku reisifirma ABZ reisid.
Suund oli Raplale, aga teele jäid ka Imavere Piimandusmuuseum, Türi linn, Kolu ja Käru mõisad ning mitu Balti ketile pühendatud mälestusmärki. Kärus nägime Eesti üht paremini säilinud puitkirikut. Ilm oli pehmelt öeldes kohutav, aga vihmast ja tuulest hoolimata panime jala maha Rapla uuel keskväljakul ja käisime vaatamas nelja näoga Linna Pead – väike monument, mis igal täistunnil ütleb kellaaega.
Sealt suundusime Varbola maalinna, mis oli Eesti suurim muinasaegne linnus. Oli ronimist, märgi lehti, kivimüüre ja sügavikku ulatuv põhjatu kaev. Seejärel oodati meid lõunasöögile Ruunawere postimõisas, kus omanik meile pikalt mõisa saamisloost ja praegusest elust-olust rääkis. Üllataval kombel on mõisas india kultuuri ja uskumuste mõjusid ning kokk on nepaallane, kes küll hetkel kodumaal koroonavang, aga tema retsepti järgi tehtud kana seesami seemnete kastmes meile pakuti.
Edasi liikusime Rummu karjääri, mis rajatud Rummu vangla kinnipeetute töö tulemusel – kaevandati paekivi. Praeguseks on vangla suletud, mistõttu 2013. aastal tekkis ööpäeva jooksul tühja karjääri, kus enam masinad ei töötanud, imeline läbipaistev sinine vesi. Tänu sellele ja maalilistele aherainemägedele on kohast saanud suvine turismiobjekt. Oli tõesti ilus ka sellise hirmsa ja ebasõbraliku ilmaga nagu meile juhtus.
Ja siis tühja ja kummituslikku vaime täis Rummu vanglasse. Kohutav ilmastik võimendas seda troostitut mahajäetud paika. Kuulsime õudust tekitavaid lugusid seal 30 aastat töötanud ja nüüd giidina tegutsevalt Marialt, kes ei ilustanud oma juttu, vaid rääkis peaaegu jõhkra aususega kõigest nii, nagu oli. Kõndisime täiesti pimedatel koridoridel, sisenesime kongidesse ja ronisime kitsastel ja ebatasastel treppidel. Ainsaks valguseks enda telefoni taskulamp. Õnneks ootas meid peale seda Laulasmaa Spa hotell mugavate tubade, peene õhtusöögi ja saunamõnudega.
Järgmisel hommikul liikusime Keila-Joa lossi, mis on üks kaunemaid nii hoone kui looduse poolest. Seekord ilm soosis meid ja nägime tõesti lummavaid vaateid sügisesele loodusele Keila joa ümbruses. Lossi tutvustav giid oli väga põhjalik, saime palju teada omanikest ja nende seostest erinevate Vene tsaaridega mõisa riigistamiseni välja.
Arvo Pärdi keskus ootas meid männimetsa vahel oma suursuguses lihtsuses ja giidi sõnul on selle arhitektuuris lähtutud muusiku loomingust, kus tähtsal kohal on kandvad pausid. Tutvusime hoonega, vaatasime filmi muusiku elust, külastasime sealset raamatukogu ja nägime Pärdi loomingu köögipoolt – seda, kuidas ja kui kaua ning mitu korda mõnd tänaseks tuntud teost oli vaja läbi ja ümber kirjutada.
Vägev oli, rahule jäime ja kõigil oli tagasisõidul palju informatsiooni mõttes läbi töötada, aga see ju niisuguse õppekäigu eesmärk ongi.
Õppekäiku rahastas projekt „Teisel ringil targaks Võrumaal III“, mille projektijuht on Pille Kulberg. Õppekäigu pani kokku reisifirma ABZ reisid.
Suund oli Raplale, aga teele jäid ka Imavere Piimandusmuuseum, Türi linn, Kolu ja Käru mõisad ning mitu Balti ketile pühendatud mälestusmärki. Kärus nägime Eesti üht paremini säilinud puitkirikut. Ilm oli pehmelt öeldes kohutav, aga vihmast ja tuulest hoolimata panime jala maha Rapla uuel keskväljakul ja käisime vaatamas nelja näoga Linna Pead – väike monument, mis igal täistunnil ütleb kellaaega.
Sealt suundusime Varbola maalinna, mis oli Eesti suurim muinasaegne linnus. Oli ronimist, märgi lehti, kivimüüre ja sügavikku ulatuv põhjatu kaev. Seejärel oodati meid lõunasöögile Ruunawere postimõisas, kus omanik meile pikalt mõisa saamisloost ja praegusest elust-olust rääkis. Üllataval kombel on mõisas india kultuuri ja uskumuste mõjusid ning kokk on nepaallane, kes küll hetkel kodumaal koroonavang, aga tema retsepti järgi tehtud kana seesami seemnete kastmes meile pakuti.
Edasi liikusime Rummu karjääri, mis rajatud Rummu vangla kinnipeetute töö tulemusel – kaevandati paekivi. Praeguseks on vangla suletud, mistõttu 2013. aastal tekkis ööpäeva jooksul tühja karjääri, kus enam masinad ei töötanud, imeline läbipaistev sinine vesi. Tänu sellele ja maalilistele aherainemägedele on kohast saanud suvine turismiobjekt. Oli tõesti ilus ka sellise hirmsa ja ebasõbraliku ilmaga nagu meile juhtus.
Ja siis tühja ja kummituslikku vaime täis Rummu vanglasse. Kohutav ilmastik võimendas seda troostitut mahajäetud paika. Kuulsime õudust tekitavaid lugusid seal 30 aastat töötanud ja nüüd giidina tegutsevalt Marialt, kes ei ilustanud oma juttu, vaid rääkis peaaegu jõhkra aususega kõigest nii, nagu oli. Kõndisime täiesti pimedatel koridoridel, sisenesime kongidesse ja ronisime kitsastel ja ebatasastel treppidel. Ainsaks valguseks enda telefoni taskulamp. Õnneks ootas meid peale seda Laulasmaa Spa hotell mugavate tubade, peene õhtusöögi ja saunamõnudega.
Järgmisel hommikul liikusime Keila-Joa lossi, mis on üks kaunemaid nii hoone kui looduse poolest. Seekord ilm soosis meid ja nägime tõesti lummavaid vaateid sügisesele loodusele Keila joa ümbruses. Lossi tutvustav giid oli väga põhjalik, saime palju teada omanikest ja nende seostest erinevate Vene tsaaridega mõisa riigistamiseni välja.
Arvo Pärdi keskus ootas meid männimetsa vahel oma suursuguses lihtsuses ja giidi sõnul on selle arhitektuuris lähtutud muusiku loomingust, kus tähtsal kohal on kandvad pausid. Tutvusime hoonega, vaatasime filmi muusiku elust, külastasime sealset raamatukogu ja nägime Pärdi loomingu köögipoolt – seda, kuidas ja kui kaua ning mitu korda mõnd tänaseks tuntud teost oli vaja läbi ja ümber kirjutada.
Vägev oli, rahule jäime ja kõigil oli tagasisõidul palju informatsiooni mõttes läbi töötada, aga see ju niisuguse õppekäigu eesmärk ongi.
