Minu Malta: mõned hetked ühe vahetusõpilase pilgu läbi 13. March
Võrumaa Kutsehariduskeskusse abikoka erialale asusin õppima möödunud aasta sügisel. Meie aastapikkuse kursuse lõpuni on jäänud mõned kuud, suurem osa on juba seljataga ja palju kirevat ning uusi kogemusi on jagada omajagu.
Üheks kirevaimaks kogemuseks on kindlasti hiljutine retk Maltale Erasmus+ programmi raames koos kursusevend Mait Mölderiga, kuhu lendasime veebruari esimeses pooles ning jääime sinna paikseks tervelt kolmeks nädalaks.
Malta pisike saarestik tervitab meid tuules vetruvate palmide ning kevadise õhuga. Eestimaa alles asutab end sellel ajal päris pakasele vastu ning seega on üleminek teise kliimavööndisse omapäraselt kontrastne. Õnneks pole liiga palav, vaid just täpselt selline ilm, nagu mulle isiklikult meeldib: saab end mõnusalt liigutada ilma, et tekiks ülekuumenemise oht. Kohalike jaoks on aga tegemist südatalvega ning esimese hooga mõjume vatijopede ning villaste mütside summas oma T-särkidega pisut pentsikult. Kuid eks turistidega ollakse harjunud ning üsna tavaline on, et meie käest küsitakse, kas oleme Soomest või mõnelt muult põhjamaalt pärit. Ujuma sellegi poolest väga ei kipu: keskmiselt on õhutemperatuur +15 kuni +18.
Kolmeks nädalaks saab meie koduks Hotell „Roma“ linnakeses nimega Sliema ning on asukoha poolest ideaalne, sest kohe üle tee sinetab äärmiselt selge veega meri ning sealsamas sumisevad pidevalt rahvast täis olevad söögikohad. Saabumise päeval aga ümbruskonna võludesse väga süveneda ei saa, sest peale majutumist ongi juba õhtusöögiaeg käes ning järgmisel hommikul algab kool.
The Institute of Tourism Studies asub umbes 5 km kaugusel asuvas linnas nimega San Giljan (St. Julians). Ehkki Malta on Eestist tükk maad väiksem, on tema rahvastiku tihedus ometi tunduvalt suurem, kui Eestis. See tähendab seda, et puuduvad meile nii harjumuspärased põllu- ja tühermaad ning esialgu on raske aru saada, kus lõpeb üks ning algab teine linn.
Kindluse mõttes sõidame esmaspäeva hommikul kooli taksoga, et vältida eksimist ja hilinemist kohe esimesel koolipäeval. Esmaspäeviti ei toimugi meie õppetöö peahoones, vaid hoopis kaugemal asuvas Martin Luther King jr. nimelises koolimajas, mis asub samuti otse merekaldal. See on vana inglise koloniaalajastu produkt, endine mereväe ohvitseride söökla aastast 1897. Rannajoonele on rajatud kivist postamendid, millele omal ajal tehti hoiatuseks lõkked, kui teati vaenlast lähenemas. Hoone ise kannab endas tugevat ajaloohõngu, mida võimendavad ranged kahhelkivist põrandad, kõrged laed ning pisut vaevatud ukse- ja aknahinged. Ometi mõjub see eakas hiiglane oma arhailisuses kuidagi aukartustäratavalt ning isegi pisut kõhedalt. Kuid köök, kus meil algab esimene tund, on kõigest hoolimata modernne ning avar. Riided tuleb enne praktilist tundi iga kord ära vahetada ja nõnda nööbingi esimest korda kinni oma kodukoolist kaasa saadud kokajaki nööbid ning surun pähe valge mütsi.
Esimene tund on kalafileerimine, millest annab ehedalt tunnistust kohale kärutatav kast värskete kaladega. Lektoriks on mr Joseph Casingena, kes hiljem annab meile ka küpsetamise alast tundi ning kelle ilmumine kööki kõrge kokamütsi ja konkreetse hoiakuga sunnib ennastki selga rohkem sirgu venitama. Mulle meeldib, et koolis on distsipliin ja hierarhia paigas. Kõik õpetajad on mehed ning valdav osa kokaõpilasi samuti poisid, kes kuuletuvad lektoritele nagu sõdurid. Õpetaja poole pöördumiseks kasutatakse tiitlit „sir“ ning igasugune vingumine ja vastuvaidlemine puudub täiesti. Kohustuslik koolivorm lisab väljapeetust veelgi, kuid samas ei tähenda see, et puuduks omavaheline lõõpimine ja koolipoisilik naljategemine. Pigem vastupidi: Malta noored on püsimatud ja emotsionaalsed ning piisab vaid mõnest jõudehetkest, et keegi kellelegi mingi heatahtliku käki keeraks ning selle üle siis kogu kambaga rõõmsalt jageletaks. Kuid piisab sellest, kui õpetaja ütleb kõva häälega paar sõna ja tundi sigineb haudvaikus.
Lektor näitab täpselt ette, kuidas fileerida hiiglaslikku lõhet ja seejärel saame esialgu igaüks tükk maad väiksema makrelli ning peame temaga samamoodi toimetama. Mulle väga meeldib, et sarnane stiil on ka kõikidel järgnevatel lektoritel: alati näitab õpetaja täpselt ette, mida ja kuidas peab tegema ning isegi, kui ei hooma kõiki inglisekeelseid kulinaarseid termineid, on palju lihtsam aru saada, kui näed tegevust visuaalselt ning seda natuke aega hiljem mälu järgi kordad. Tõsi, pilt, mis on peas, ei ühti sageli käte osavusega, aga selle kohta ütleb õpetaja alati rahustavalt, et ärge oodake, et kõik tuleb kohe õigesti välja ning manitseb meid kannatlikkusele. Aegajalt ilmub ta meist kellegi selja taha, jälgib õpilase tegevust, siis võtab ise noa kätte ja aitab natuke edasi. Tekib selline turvaline tunne ja mõistmine, et oskamatu olla pole üldse piinlik.
See on tõsiasi, mida meil eestlastena on ehk raske omaks võtta, sest ikka tahame olla kõiges peensusteni edumeelsed ning püüame meeleheitlikult jätta muljet, et me tegelikult saame kõigega hakkama. Samas, kui ei saa, ei juhtu sellest ju tegelikult midagi ning see teadmine on kuidagi nii vabastav. Olla koos teiste õpilastega, kes samamoodi õpivad ning kobavad, on ühe hetkega nii loomulik. Kohalikud võtavad kõike kuidagi isegi liiga rahulikult ja pidevalt valitseb mingi kerge kaose eelseisund, aga sellega harjub kiiresti, sest suuremat kaost reeglina ei järgnegi, vaid kõik korraldub kuidagi iseenesest.
Teistel õpilastel on enda soetatud nugadekomplektid, mis meil puuduvad, aga oma tööriistu jagavad kaastudengid lahkelt ning see ei osutu suuremaks probleemiks. Maltalased on hinge poolest äärmiselt soojad ning avatud inimesed ja nendega suhtlemine pole üldse keeruline. Samuti liigutab nende abivalmidus ja siirus. Kõige esimene tutvus toimub meil kummalisel kombel aga hoopis ühe maltalastest erineva välimusega noormehega, kellega satume vastamisi töötama ning kelle nuge kõige esimesena kasutada saame. Tema nimi on Alexey ja ta on sündinud Venemaal, adopteeritud Maltale ning vene keelt väga vabalt enam ei kõnele. Kui tema välimus ta põhjamaist päritolu ei reedaks, arvaks temperamendi ja käitumise poolest, et tegemist on kohalikuga, kuigi ta ise kurdab, et on poole aeglasem, kui teised. Noormees tunnistab, et tal on suviti Maltal raske, sest siin on liiga palav ning peab sisimas plaane avada võib-olla tulevikus söögikoht Peterburis. Kuid suur osa õpingutest on alles ees ning midagi kindlat ei saa ennustada.
Igas tunnis teeme reeglina vähemalt kaks rooga ja nii saame ka oma esimese kahe kalaroaga edukalt ühele poole. Sööme kõhud täis, vahetame riided ning kohe saabubki valge mikrobuss, mis õpilasi peahoone juurde veab. Saame bussi oodates tuttavaks ühe Albaaniast pärit neiuga, kes on kokanduse erialal juba väga kogenud. Nagu paljugi kordi hiljem, saab ka see tutvus alguse ilmast: Xhuliana, nõnda on tema nimi, lihtsalt küsib meie käest, et kas me ära ei külmu, kui nii õhukeselt riides oleme. Ta ise kannab paksu jopet ning salli. Igal juhul hea viis jutu alustamiseks ning kui järgmisel nädalal kogemata linnaliinibussis kokku saame, siis vahetame juba numbreid ning Facebook’i kontakte.
Koolipäevad on erineva pikkusega, aga iga päev tähendab meie jaoks ühte konkreetset teemat. Laias laastus siis kalatoidud, küpsetamine (nii soolane, kui magus) ja üldtoitlustamine. Viimane tähendab seda, et õppetöö toimub õpperestorani köögis ning toitu valmistame reaalsete klientide jaoks, kes on endale lauad broneerinud ning saavad tellida kolmekäigulise lõuna kooli poolt kehtestatud menüü alusel.
Restoraniköögipäev on kõige keevalisem ja annab väga muheda kogemuse sellest, mis toimub kulisside taga sel ajal, kui rahvas tüünes restorani-idüllis oma roogasid ootab. Tunni viib läbi mr Ivan Zammit, kes annab meile kõigile üsna vabad käed. On näha, et ta usaldab oma õpilasi ja nood haaravad meidki enesekindlalt oma tegemistesse. Oleme järsku mingis väga muhedas meeskonnas, keset köögiaurusid, kus inglise ja malta keel segunevad ning moodustuvad üheks keelte, emotsioonide ning miimika palliks.
Kui muidu saame ikka kaasa lüüa ehk siis midagi hakkida, teha pastat, puhastada kala vms, siis serveerimise ajal hoiame heaga jalust ära, sest köögis algab esimeste tellimuste saabudes tõeline möll: kõik asjad lendavad, erinevad road keevad või küpsevad erinevatel pannidel ning pottides tekitades erineva konsistentsiga tossu, kõik hüüavad üksteisest üle ja samal ajal jõuavad veel nalja visata või muljeid vahetada. Näen esimest korda, kuidas täidetakse klientide tellimusi ja mõtlen, et mina oma aegluses vist suudaksin vaevalt ühe muna praadida sellel ajal, kui mõni teine serveerib kauni taldrikutäie pearooga erinevate komponentidega. „Selles lahingus ma küll ellu ei jääks,“ mõtlen endamisi ja nihkun vaguralt kraanikaussidele ligemale asudes nõusid pesema. Seda tehes avastan, et olen ainuke, kes kasutab pidevalt nõudepesuvahendit. Ainus, mida vahel lapile sortsutatakse, on rasvaeemaldusvahend. Nii ma siis küürin noid lopergusi anumaid ja tunnen, et olen vähemalt sedapidi kasulik.
Mulle mõjub tegelikult liigutavalt sümpaatsena see kirg, millega tehakse toitu ning rõhuasetused selle toidutegemise juures. Nagu juba öeldud, on köögis kasutatavad kastrulid ja potid loperguseks klobitud alumiiniumist ja näevad välja, nagu oleksid nad välja kaevatud II maailmasõja-aegsetest kaevikutest. Pannid on kulunud ning kriibitud, aga noad on korralikud. Nuge hoiab igaüks nagu varandust ning seda varandust kantakse alati endaga kaasas. Tõsi, nad on need ise endale ostnud ka, aga olgem ausad: mida teeks kokk ilma korraliku noata?
Kuid see, et anumad on päevinäinud ja kui ma näen, kuidas neid aja kokkuhoiu mõttes igale poole loobitakse, siis tundub see nii loomulik ja normaalne, sest toit, mis nois anumates vormub, viib keele alla. Ja see on ju ometi üks mõistlik põhjus, miks nõud võivad olla lopergused ja pann kriibitud, sest lõpptulemus on suurepärane. Ma pole päris kindel selles, et kõiki euronõudeid järgiv steriilne köök tagab tingimata nii suure armastusega tehtud toidu, nagu näen ning kogen kõigi oma maitsemeeltega Maltal. Ka see, et õpetaja tuleb su poti juurde, torkab näpu selle sisusse ning pistab endale suhu selleks, et anda kohe professionaalset hinnangut, tundub nii normaalne, lihtne ja usaldusväärne. Loogilise õpetusena siinkohal meenub mr Casingena poolt öeldud tarkusetera: „Ainus maitseaine on armastus!“ Samuti ei mäleta siin olles ühtegi korda, kus oleksin erinevate produktide jaoks saanud kasutada erinevaid lõikelaudasid, aga ometi jäävad minu andmetel kõik ellu. Olgem ausad: ühe terava kööginoaga on võimalik tekitada tuhat korda suuremat kahju ühele inimelule, kui vale lõikelaua peal hakitud toiduainetega.
Mr Aldo Vella tundides küpsetame erinevaid leibasid, millest ükski pole meile harjumuspärane rukkileib. Nad söövad tõesti väga palju saia ja neid saiu esineb siin erinevates variatsioonides. Mr Vella on viisakas ja rahulik härrasmees, kes samuti seletab kõike sammhaaval ning suhtub oma töösse ilmselge pühendumusega. Omaette vaatepilt on õpilaste viis küpsetamise eel toimetada, näiteks aineid kaaluda: kaal on kogu aeg kaetud paksu jahukorraga, kõik asjad lendavad, laual segunevad omavahel mesi, õli ja mingid maitseained, mis kellegi tormakate pihkude vahelt laiali on pudenenud. Teeme kolme sorti leiba ja kui meil tulevad kõik päris hästi välja, siis ühe kohta ütleb õpetaja, et see on täiuslik. Suuremat kiitust pole võimalik saada ning need paar sõna täidavad me hinge tõelise uhkuse- ning rahulolutundega.
Mr Mario Sammut on ilmselt kooli kõige auväärsem härra. Tema õpetab magusate hõrgutiste tegemist ning kaunistamist ja kõik see, mis tema õpilaste poolt õpperestorani viiakse, näeb välja, nagu kunstiteos. Iga taldrik on nagu kunstiteos. Selles tunnis me kaasa teha ei saa, sest nende enda õpilasi on liiga palju ja meile ülesandeid ei jagu, aga me saame jälgida kõrvalt, küsida, pildistada. Samal ajal tegeleb kõrvalköögis pearoaga mr James Attard, kelle kursusel on vähem õpilasi ja kes vajab vähemalt kahel nädalal abi, et jõuda klientidele toit valmis teha. Me pakume end appi ja saame anda oma tugeva panuse restoraniroa õnnestumiseks. Mr Attardist saab justkui meie kaitseingel, kes toetab meid igal hetkel nõu ja jõuga ning kellele saame ise toeks olla oma tegevusega. Äärmiselt südamlik ning soe inimene, nagu nad kõik tegelikult, aga mr Attard on kindlasti üks kaunishing, kelle pärast tasub selliste seiklustega liituda.
Viime õpetajatele ka Eestimaa kraami. Kuna vabariigi kõige olulisem aastapäev jääb meie retke sisse, oleme kaasa võtnud kilu, leiba, Vana Tallinnat. Hing on pisut valus, et sellel tähtsal päeval kodus ei saa olla, aga samas saame väärikalt tähistada oma isamaa sünnipäeva süües kaheksajalga ning vaadates hommikul hotelli fuajees otseülekandes paraadi. Pisar tuleb silma, kui hiljem mereäärses söögikohas istudes paneme keset lauda eesti lipu ja kelner tuvastab kohe selle päritolu ning soovib meile õnne. Väike Malta teab, et Eestil on tähtis päev. Mida meie Malta kohta teame?
Üldiselt on päevad ühesuguse rütmiga: hommikul bussiga kooli, pisut jalgsi kõndimist, riiete vahetus ja tundi laekumine. Koolist tulles on aega, siis tuleme jalgsi mööda mere äärt looklevat promenaadi. Tüüpiliste sisemaa inimestena imetleme tüdimatult hiiglaslikke laineid, mis oma vahutortide pritsmeid kohati lausa kõnniteele sülgavad. Meri on ikka hingematvalt võimas ja kaunis ning kohati tekib tunne, nagu tahaks pista lusika tema rohekasse teravatipulisse marmelaadi. Või siis vähemalt varbad, aga selleni me siiski ei jõua. Sellel reisil oleme rohkem nagu tööl, aga kunagi plaanin küll siia puhkama tulla. Midagi kummastavalt sümpaatset on selles riigis.
Õhtud on meil kulgenud üsna samas rütmis: hotelli, sööma, magama. Vahel ka mõni kerge jalutuskäik lähima poeni või mööda mereäärt vms. Ausalt öeldes võtavad need koolipäevad üsna läbi, kuigi nad pole isegi tervet päeva pikad, aga ikkagi: võõras keskkond, võõras keel, võõras stiil – kõik nõuab topelt pingutust. Aga eesmärk polegi ju puhkamine, vaid õppimine. Nädalavahetused on vabad ja siis saame rohkem ringi käia.
Ühel laupäeval käimegi Gozo saarel, pühapäeval aga kohalikus anglikaani kirikus teenistusel. Enne tagasitulekut jõuame käia veel Vallettas ja Mdinas. Mina isiklikult täiesti sulan nendes keskaegsete ja isegi neist vanemate linnaosade kitsaste tänavate auras. Ninna tungib kerget kevadet ning igal hommikul rohke veega puhtaks pestud tänavad on kõnekalt vait. Ma olen palju reisinud, aga pole vist kunagi tundnud nii ehedat ajaloopuudutust. Seda ilmselt seetõttu, et kõik vana on nii hästi hoitud ja iga arhitektuuritükk ning pisimgi detail on läbi imbunud mingist pühadusetundest. Tõsi, Malta on sügavalt katoliiklik riik ja see kajastub igal sammul. Ehk on see põhjuseks, miks tunnen, et viibin täiesti ebatüüpilisel lõunamaal, kus lokkab äärmiselt viisakas ning haritud sisekultuur ja sügavalt religioossed ning ajaloolised väärtused.
Meie saabumise nädalal algab suur paast, mis kajastub omal moel kogu tavaelus me ümber, kuid ei ole samas mitte kuidagi silmatorkav. Religioon on selles riigis loomulik osa elust ja igaüks elab seda oma loomulikku religioossust ilma suurema kärata. Kui taban ühe lektori enne õpilastega koos tehtud kala söömist pliidinurga taga vaikselt ristimärki tegemast, siis tahaksin teda siiruse eest emmata. Tundub, et kõiges, mida maltalased teevad, on nad kuidagi vahetud ning ausad. Ja väga viisakad.
Nende kolme nädala üks olulisemaid kogemusi on kindlasti see tõdemus, et kõike saab teha lihtsalt ning samas maitsvalt. Iga päev püüame proovida erinevaid kohalikke toite ja nii saan süüa nii kaheksajalga, krevette, kui kohalikku traditsioonilist hautatud jänest, mis on nõnda pehme ja mahlane, et pudeneb laiali pelgalt põgusast kahvlipuudutusest ning maitseb nagu muinasjutt. Mereannid on siin ju samuti ülivärsked, otse Vahemerest välja astunud isendid ning kannavad edasi kohalike kokkade armastusega vürtsitatud maitseplahvatusi.
Toit tundubki olevat midagi eriliselt püha ja igapäevast, sest isegi kohalike jaoks väga külmast ilmast hoolimata on söögikohad kogu aeg rahvast täis. Neist söögikohtadest hõngub mahlaste toitude ning sigarettide hõngu, saateks gaasipõletitel hubisev elav tuli, mis kohatise talvise hoovihma ning meremöllu kõrval mõjub eriliselt hubaselt ning armsalt. Omasoodu kulgevad mööda promenaadi sörkivad tervislikud kodanikud, oma peremehi jalutavad väärikad koerad ning vaba aega veetvad kaunid perekonnad.
Meie viimane koolipäev päädib mägesid liigutava üllatusega. Oleme hommikust saadik olnud mr Attardi kursusel köögis abiks ning kui tundub, et olukord on kontrolli all ning suurem töö tehtud, kostab õpetaja muheldes, et meie mingu ning vahetagu riided ja olgu kell 12.15 restoranis. „Mul on kõik korraldatud!“ kostab mu küsivat pilku nähes ja meil ei jää üle muud, kui kuuletuda.
Kui me pisut enne kokkulepitud aega fuajees ootame, saabub üks neist noormeestest, kes harjutavad sealsamas köögi kõrval asuvas saalis teenindamist. Neid kõiki näeme tavaliselt siis köögis ringi traavimas, kui ise köögiaurudest juba oimetud oleme. Seekord juhatatakse meid malbelt kahele kaetud laua juurde, mulle pannakse tool istumise alla, mõlemale laotatakse sülle rätik. Mängib mahe muusika ning laud on kaetud nagu päris restoranis. See hetk raputab meid juppideks lahti ja minul tuleb vesi silma. On tükk tegu, et sellest lahti saada ja mitte lasta uuel tekkida. Pole end selle kolme nädala jooksul veel nõnda liigutatuna tundnud ning mõte samal ajal köögis hulluvast õpetajast ja tema käsilastest paneb kõik veel enam teise valgusesse.
Väga imeline kogemus on see: tulla otse köögi hullumeelsest maailmast tüünesse rahupaika ning tõdeda seda, et tüünet rahu eraldab sellest raskete tõmbluste ning kirgliku loomise aurusest kambrist vaid üksainuke sein. Kokakunst ongi kunst sõna kõige otsesemas mõttes. Ja see on füüsiliselt ning emotsionaalselt keeruline kunst, millesse autor panustab kogu oma kire, oma armastuse ning vaimu ja mille tulemus on vaid mõneks viivuks antud maailmale nautida enne, kui see oma portselanikarva lõuendilt kaob. Mälestus temast jääb heal juhul alles hetkedeks, parimal juhul aga siiski pikaks ajaks kunstitarbija maitsemeeltesse värelema.
Suure elevusega ootame roogasid, milles teame oma kätt mängus olevat. Tai kanasupis on minu peened julienne’d. Mait ootab oma sealiha, mina oma kala, mille tegelikult on samuti fileerinud Mait, kuid mille juurde asetatud „savoy kapsa“ autor olen mina mr Attard’i hellal juhtimisel. Me viibime terve selle aja tegelikult nagu pilve peal: tänulikud ja liigutatud. Kui küsime arve järele, siis öeldakse meile: „See on tunnustus teile koka poolt!“
Malta võidab mu südame. Siiralt. Ma tahan kindlasti tagasi minna ja sedapuhku mitte süüa tegema, vaid nautima päris Maltat: tema ajalugu, tema sügavust, tema ilu. Ütlen ausalt: poleks ma tänu koolile sinna läinud, poleks mulle ka iial pähe tulnud Maltale minna. Kogemusi saan seal seinast seina ja olen kõige selle eest ülimalt tänulik.
Tunnistan, et viimasel nädalal igatsen koju, kuid samas tunnen Maltat selja taha jättes närivat nukrust. Aga ma tean, et näriv nukrus läheb üle, kui argipäev peale vajub. Nõnda võtangi veel kõikidest hetkedest viimase ning püüan lahkumiskurbuse ühendada kojujõudmise elevusega.
Karge Eestimaa tervitab meid koduse lumerohkuse ning rõõmsa päikesega. Olles tagasi oma metsade ning kuplite vahele jõudnud, hakkan esimese asjana kartuleid koorima ja valmistan suure potitäie hakklihakastet. No mida sa, hing, veel elult tahta võid? Mela!
Anna-Liisa Vaher
AK-17
Üheks kirevaimaks kogemuseks on kindlasti hiljutine retk Maltale Erasmus+ programmi raames koos kursusevend Mait Mölderiga, kuhu lendasime veebruari esimeses pooles ning jääime sinna paikseks tervelt kolmeks nädalaks.
Malta pisike saarestik tervitab meid tuules vetruvate palmide ning kevadise õhuga. Eestimaa alles asutab end sellel ajal päris pakasele vastu ning seega on üleminek teise kliimavööndisse omapäraselt kontrastne. Õnneks pole liiga palav, vaid just täpselt selline ilm, nagu mulle isiklikult meeldib: saab end mõnusalt liigutada ilma, et tekiks ülekuumenemise oht. Kohalike jaoks on aga tegemist südatalvega ning esimese hooga mõjume vatijopede ning villaste mütside summas oma T-särkidega pisut pentsikult. Kuid eks turistidega ollakse harjunud ning üsna tavaline on, et meie käest küsitakse, kas oleme Soomest või mõnelt muult põhjamaalt pärit. Ujuma sellegi poolest väga ei kipu: keskmiselt on õhutemperatuur +15 kuni +18.
Kolmeks nädalaks saab meie koduks Hotell „Roma“ linnakeses nimega Sliema ning on asukoha poolest ideaalne, sest kohe üle tee sinetab äärmiselt selge veega meri ning sealsamas sumisevad pidevalt rahvast täis olevad söögikohad. Saabumise päeval aga ümbruskonna võludesse väga süveneda ei saa, sest peale majutumist ongi juba õhtusöögiaeg käes ning järgmisel hommikul algab kool.
The Institute of Tourism Studies asub umbes 5 km kaugusel asuvas linnas nimega San Giljan (St. Julians). Ehkki Malta on Eestist tükk maad väiksem, on tema rahvastiku tihedus ometi tunduvalt suurem, kui Eestis. See tähendab seda, et puuduvad meile nii harjumuspärased põllu- ja tühermaad ning esialgu on raske aru saada, kus lõpeb üks ning algab teine linn.
Kindluse mõttes sõidame esmaspäeva hommikul kooli taksoga, et vältida eksimist ja hilinemist kohe esimesel koolipäeval. Esmaspäeviti ei toimugi meie õppetöö peahoones, vaid hoopis kaugemal asuvas Martin Luther King jr. nimelises koolimajas, mis asub samuti otse merekaldal. See on vana inglise koloniaalajastu produkt, endine mereväe ohvitseride söökla aastast 1897. Rannajoonele on rajatud kivist postamendid, millele omal ajal tehti hoiatuseks lõkked, kui teati vaenlast lähenemas. Hoone ise kannab endas tugevat ajaloohõngu, mida võimendavad ranged kahhelkivist põrandad, kõrged laed ning pisut vaevatud ukse- ja aknahinged. Ometi mõjub see eakas hiiglane oma arhailisuses kuidagi aukartustäratavalt ning isegi pisut kõhedalt. Kuid köök, kus meil algab esimene tund, on kõigest hoolimata modernne ning avar. Riided tuleb enne praktilist tundi iga kord ära vahetada ja nõnda nööbingi esimest korda kinni oma kodukoolist kaasa saadud kokajaki nööbid ning surun pähe valge mütsi.
Esimene tund on kalafileerimine, millest annab ehedalt tunnistust kohale kärutatav kast värskete kaladega. Lektoriks on mr Joseph Casingena, kes hiljem annab meile ka küpsetamise alast tundi ning kelle ilmumine kööki kõrge kokamütsi ja konkreetse hoiakuga sunnib ennastki selga rohkem sirgu venitama. Mulle meeldib, et koolis on distsipliin ja hierarhia paigas. Kõik õpetajad on mehed ning valdav osa kokaõpilasi samuti poisid, kes kuuletuvad lektoritele nagu sõdurid. Õpetaja poole pöördumiseks kasutatakse tiitlit „sir“ ning igasugune vingumine ja vastuvaidlemine puudub täiesti. Kohustuslik koolivorm lisab väljapeetust veelgi, kuid samas ei tähenda see, et puuduks omavaheline lõõpimine ja koolipoisilik naljategemine. Pigem vastupidi: Malta noored on püsimatud ja emotsionaalsed ning piisab vaid mõnest jõudehetkest, et keegi kellelegi mingi heatahtliku käki keeraks ning selle üle siis kogu kambaga rõõmsalt jageletaks. Kuid piisab sellest, kui õpetaja ütleb kõva häälega paar sõna ja tundi sigineb haudvaikus.
Lektor näitab täpselt ette, kuidas fileerida hiiglaslikku lõhet ja seejärel saame esialgu igaüks tükk maad väiksema makrelli ning peame temaga samamoodi toimetama. Mulle väga meeldib, et sarnane stiil on ka kõikidel järgnevatel lektoritel: alati näitab õpetaja täpselt ette, mida ja kuidas peab tegema ning isegi, kui ei hooma kõiki inglisekeelseid kulinaarseid termineid, on palju lihtsam aru saada, kui näed tegevust visuaalselt ning seda natuke aega hiljem mälu järgi kordad. Tõsi, pilt, mis on peas, ei ühti sageli käte osavusega, aga selle kohta ütleb õpetaja alati rahustavalt, et ärge oodake, et kõik tuleb kohe õigesti välja ning manitseb meid kannatlikkusele. Aegajalt ilmub ta meist kellegi selja taha, jälgib õpilase tegevust, siis võtab ise noa kätte ja aitab natuke edasi. Tekib selline turvaline tunne ja mõistmine, et oskamatu olla pole üldse piinlik.
See on tõsiasi, mida meil eestlastena on ehk raske omaks võtta, sest ikka tahame olla kõiges peensusteni edumeelsed ning püüame meeleheitlikult jätta muljet, et me tegelikult saame kõigega hakkama. Samas, kui ei saa, ei juhtu sellest ju tegelikult midagi ning see teadmine on kuidagi nii vabastav. Olla koos teiste õpilastega, kes samamoodi õpivad ning kobavad, on ühe hetkega nii loomulik. Kohalikud võtavad kõike kuidagi isegi liiga rahulikult ja pidevalt valitseb mingi kerge kaose eelseisund, aga sellega harjub kiiresti, sest suuremat kaost reeglina ei järgnegi, vaid kõik korraldub kuidagi iseenesest.
Teistel õpilastel on enda soetatud nugadekomplektid, mis meil puuduvad, aga oma tööriistu jagavad kaastudengid lahkelt ning see ei osutu suuremaks probleemiks. Maltalased on hinge poolest äärmiselt soojad ning avatud inimesed ja nendega suhtlemine pole üldse keeruline. Samuti liigutab nende abivalmidus ja siirus. Kõige esimene tutvus toimub meil kummalisel kombel aga hoopis ühe maltalastest erineva välimusega noormehega, kellega satume vastamisi töötama ning kelle nuge kõige esimesena kasutada saame. Tema nimi on Alexey ja ta on sündinud Venemaal, adopteeritud Maltale ning vene keelt väga vabalt enam ei kõnele. Kui tema välimus ta põhjamaist päritolu ei reedaks, arvaks temperamendi ja käitumise poolest, et tegemist on kohalikuga, kuigi ta ise kurdab, et on poole aeglasem, kui teised. Noormees tunnistab, et tal on suviti Maltal raske, sest siin on liiga palav ning peab sisimas plaane avada võib-olla tulevikus söögikoht Peterburis. Kuid suur osa õpingutest on alles ees ning midagi kindlat ei saa ennustada.
Igas tunnis teeme reeglina vähemalt kaks rooga ja nii saame ka oma esimese kahe kalaroaga edukalt ühele poole. Sööme kõhud täis, vahetame riided ning kohe saabubki valge mikrobuss, mis õpilasi peahoone juurde veab. Saame bussi oodates tuttavaks ühe Albaaniast pärit neiuga, kes on kokanduse erialal juba väga kogenud. Nagu paljugi kordi hiljem, saab ka see tutvus alguse ilmast: Xhuliana, nõnda on tema nimi, lihtsalt küsib meie käest, et kas me ära ei külmu, kui nii õhukeselt riides oleme. Ta ise kannab paksu jopet ning salli. Igal juhul hea viis jutu alustamiseks ning kui järgmisel nädalal kogemata linnaliinibussis kokku saame, siis vahetame juba numbreid ning Facebook’i kontakte.
Koolipäevad on erineva pikkusega, aga iga päev tähendab meie jaoks ühte konkreetset teemat. Laias laastus siis kalatoidud, küpsetamine (nii soolane, kui magus) ja üldtoitlustamine. Viimane tähendab seda, et õppetöö toimub õpperestorani köögis ning toitu valmistame reaalsete klientide jaoks, kes on endale lauad broneerinud ning saavad tellida kolmekäigulise lõuna kooli poolt kehtestatud menüü alusel.
Restoraniköögipäev on kõige keevalisem ja annab väga muheda kogemuse sellest, mis toimub kulisside taga sel ajal, kui rahvas tüünes restorani-idüllis oma roogasid ootab. Tunni viib läbi mr Ivan Zammit, kes annab meile kõigile üsna vabad käed. On näha, et ta usaldab oma õpilasi ja nood haaravad meidki enesekindlalt oma tegemistesse. Oleme järsku mingis väga muhedas meeskonnas, keset köögiaurusid, kus inglise ja malta keel segunevad ning moodustuvad üheks keelte, emotsioonide ning miimika palliks.
Kui muidu saame ikka kaasa lüüa ehk siis midagi hakkida, teha pastat, puhastada kala vms, siis serveerimise ajal hoiame heaga jalust ära, sest köögis algab esimeste tellimuste saabudes tõeline möll: kõik asjad lendavad, erinevad road keevad või küpsevad erinevatel pannidel ning pottides tekitades erineva konsistentsiga tossu, kõik hüüavad üksteisest üle ja samal ajal jõuavad veel nalja visata või muljeid vahetada. Näen esimest korda, kuidas täidetakse klientide tellimusi ja mõtlen, et mina oma aegluses vist suudaksin vaevalt ühe muna praadida sellel ajal, kui mõni teine serveerib kauni taldrikutäie pearooga erinevate komponentidega. „Selles lahingus ma küll ellu ei jääks,“ mõtlen endamisi ja nihkun vaguralt kraanikaussidele ligemale asudes nõusid pesema. Seda tehes avastan, et olen ainuke, kes kasutab pidevalt nõudepesuvahendit. Ainus, mida vahel lapile sortsutatakse, on rasvaeemaldusvahend. Nii ma siis küürin noid lopergusi anumaid ja tunnen, et olen vähemalt sedapidi kasulik.
Mulle mõjub tegelikult liigutavalt sümpaatsena see kirg, millega tehakse toitu ning rõhuasetused selle toidutegemise juures. Nagu juba öeldud, on köögis kasutatavad kastrulid ja potid loperguseks klobitud alumiiniumist ja näevad välja, nagu oleksid nad välja kaevatud II maailmasõja-aegsetest kaevikutest. Pannid on kulunud ning kriibitud, aga noad on korralikud. Nuge hoiab igaüks nagu varandust ning seda varandust kantakse alati endaga kaasas. Tõsi, nad on need ise endale ostnud ka, aga olgem ausad: mida teeks kokk ilma korraliku noata?
Kuid see, et anumad on päevinäinud ja kui ma näen, kuidas neid aja kokkuhoiu mõttes igale poole loobitakse, siis tundub see nii loomulik ja normaalne, sest toit, mis nois anumates vormub, viib keele alla. Ja see on ju ometi üks mõistlik põhjus, miks nõud võivad olla lopergused ja pann kriibitud, sest lõpptulemus on suurepärane. Ma pole päris kindel selles, et kõiki euronõudeid järgiv steriilne köök tagab tingimata nii suure armastusega tehtud toidu, nagu näen ning kogen kõigi oma maitsemeeltega Maltal. Ka see, et õpetaja tuleb su poti juurde, torkab näpu selle sisusse ning pistab endale suhu selleks, et anda kohe professionaalset hinnangut, tundub nii normaalne, lihtne ja usaldusväärne. Loogilise õpetusena siinkohal meenub mr Casingena poolt öeldud tarkusetera: „Ainus maitseaine on armastus!“ Samuti ei mäleta siin olles ühtegi korda, kus oleksin erinevate produktide jaoks saanud kasutada erinevaid lõikelaudasid, aga ometi jäävad minu andmetel kõik ellu. Olgem ausad: ühe terava kööginoaga on võimalik tekitada tuhat korda suuremat kahju ühele inimelule, kui vale lõikelaua peal hakitud toiduainetega.
Mr Aldo Vella tundides küpsetame erinevaid leibasid, millest ükski pole meile harjumuspärane rukkileib. Nad söövad tõesti väga palju saia ja neid saiu esineb siin erinevates variatsioonides. Mr Vella on viisakas ja rahulik härrasmees, kes samuti seletab kõike sammhaaval ning suhtub oma töösse ilmselge pühendumusega. Omaette vaatepilt on õpilaste viis küpsetamise eel toimetada, näiteks aineid kaaluda: kaal on kogu aeg kaetud paksu jahukorraga, kõik asjad lendavad, laual segunevad omavahel mesi, õli ja mingid maitseained, mis kellegi tormakate pihkude vahelt laiali on pudenenud. Teeme kolme sorti leiba ja kui meil tulevad kõik päris hästi välja, siis ühe kohta ütleb õpetaja, et see on täiuslik. Suuremat kiitust pole võimalik saada ning need paar sõna täidavad me hinge tõelise uhkuse- ning rahulolutundega.
Mr Mario Sammut on ilmselt kooli kõige auväärsem härra. Tema õpetab magusate hõrgutiste tegemist ning kaunistamist ja kõik see, mis tema õpilaste poolt õpperestorani viiakse, näeb välja, nagu kunstiteos. Iga taldrik on nagu kunstiteos. Selles tunnis me kaasa teha ei saa, sest nende enda õpilasi on liiga palju ja meile ülesandeid ei jagu, aga me saame jälgida kõrvalt, küsida, pildistada. Samal ajal tegeleb kõrvalköögis pearoaga mr James Attard, kelle kursusel on vähem õpilasi ja kes vajab vähemalt kahel nädalal abi, et jõuda klientidele toit valmis teha. Me pakume end appi ja saame anda oma tugeva panuse restoraniroa õnnestumiseks. Mr Attardist saab justkui meie kaitseingel, kes toetab meid igal hetkel nõu ja jõuga ning kellele saame ise toeks olla oma tegevusega. Äärmiselt südamlik ning soe inimene, nagu nad kõik tegelikult, aga mr Attard on kindlasti üks kaunishing, kelle pärast tasub selliste seiklustega liituda.
Viime õpetajatele ka Eestimaa kraami. Kuna vabariigi kõige olulisem aastapäev jääb meie retke sisse, oleme kaasa võtnud kilu, leiba, Vana Tallinnat. Hing on pisut valus, et sellel tähtsal päeval kodus ei saa olla, aga samas saame väärikalt tähistada oma isamaa sünnipäeva süües kaheksajalga ning vaadates hommikul hotelli fuajees otseülekandes paraadi. Pisar tuleb silma, kui hiljem mereäärses söögikohas istudes paneme keset lauda eesti lipu ja kelner tuvastab kohe selle päritolu ning soovib meile õnne. Väike Malta teab, et Eestil on tähtis päev. Mida meie Malta kohta teame?
Üldiselt on päevad ühesuguse rütmiga: hommikul bussiga kooli, pisut jalgsi kõndimist, riiete vahetus ja tundi laekumine. Koolist tulles on aega, siis tuleme jalgsi mööda mere äärt looklevat promenaadi. Tüüpiliste sisemaa inimestena imetleme tüdimatult hiiglaslikke laineid, mis oma vahutortide pritsmeid kohati lausa kõnniteele sülgavad. Meri on ikka hingematvalt võimas ja kaunis ning kohati tekib tunne, nagu tahaks pista lusika tema rohekasse teravatipulisse marmelaadi. Või siis vähemalt varbad, aga selleni me siiski ei jõua. Sellel reisil oleme rohkem nagu tööl, aga kunagi plaanin küll siia puhkama tulla. Midagi kummastavalt sümpaatset on selles riigis.
Õhtud on meil kulgenud üsna samas rütmis: hotelli, sööma, magama. Vahel ka mõni kerge jalutuskäik lähima poeni või mööda mereäärt vms. Ausalt öeldes võtavad need koolipäevad üsna läbi, kuigi nad pole isegi tervet päeva pikad, aga ikkagi: võõras keskkond, võõras keel, võõras stiil – kõik nõuab topelt pingutust. Aga eesmärk polegi ju puhkamine, vaid õppimine. Nädalavahetused on vabad ja siis saame rohkem ringi käia.
Ühel laupäeval käimegi Gozo saarel, pühapäeval aga kohalikus anglikaani kirikus teenistusel. Enne tagasitulekut jõuame käia veel Vallettas ja Mdinas. Mina isiklikult täiesti sulan nendes keskaegsete ja isegi neist vanemate linnaosade kitsaste tänavate auras. Ninna tungib kerget kevadet ning igal hommikul rohke veega puhtaks pestud tänavad on kõnekalt vait. Ma olen palju reisinud, aga pole vist kunagi tundnud nii ehedat ajaloopuudutust. Seda ilmselt seetõttu, et kõik vana on nii hästi hoitud ja iga arhitektuuritükk ning pisimgi detail on läbi imbunud mingist pühadusetundest. Tõsi, Malta on sügavalt katoliiklik riik ja see kajastub igal sammul. Ehk on see põhjuseks, miks tunnen, et viibin täiesti ebatüüpilisel lõunamaal, kus lokkab äärmiselt viisakas ning haritud sisekultuur ja sügavalt religioossed ning ajaloolised väärtused.
Meie saabumise nädalal algab suur paast, mis kajastub omal moel kogu tavaelus me ümber, kuid ei ole samas mitte kuidagi silmatorkav. Religioon on selles riigis loomulik osa elust ja igaüks elab seda oma loomulikku religioossust ilma suurema kärata. Kui taban ühe lektori enne õpilastega koos tehtud kala söömist pliidinurga taga vaikselt ristimärki tegemast, siis tahaksin teda siiruse eest emmata. Tundub, et kõiges, mida maltalased teevad, on nad kuidagi vahetud ning ausad. Ja väga viisakad.
Nende kolme nädala üks olulisemaid kogemusi on kindlasti see tõdemus, et kõike saab teha lihtsalt ning samas maitsvalt. Iga päev püüame proovida erinevaid kohalikke toite ja nii saan süüa nii kaheksajalga, krevette, kui kohalikku traditsioonilist hautatud jänest, mis on nõnda pehme ja mahlane, et pudeneb laiali pelgalt põgusast kahvlipuudutusest ning maitseb nagu muinasjutt. Mereannid on siin ju samuti ülivärsked, otse Vahemerest välja astunud isendid ning kannavad edasi kohalike kokkade armastusega vürtsitatud maitseplahvatusi.
Toit tundubki olevat midagi eriliselt püha ja igapäevast, sest isegi kohalike jaoks väga külmast ilmast hoolimata on söögikohad kogu aeg rahvast täis. Neist söögikohtadest hõngub mahlaste toitude ning sigarettide hõngu, saateks gaasipõletitel hubisev elav tuli, mis kohatise talvise hoovihma ning meremöllu kõrval mõjub eriliselt hubaselt ning armsalt. Omasoodu kulgevad mööda promenaadi sörkivad tervislikud kodanikud, oma peremehi jalutavad väärikad koerad ning vaba aega veetvad kaunid perekonnad.
Meie viimane koolipäev päädib mägesid liigutava üllatusega. Oleme hommikust saadik olnud mr Attardi kursusel köögis abiks ning kui tundub, et olukord on kontrolli all ning suurem töö tehtud, kostab õpetaja muheldes, et meie mingu ning vahetagu riided ja olgu kell 12.15 restoranis. „Mul on kõik korraldatud!“ kostab mu küsivat pilku nähes ja meil ei jää üle muud, kui kuuletuda.
Kui me pisut enne kokkulepitud aega fuajees ootame, saabub üks neist noormeestest, kes harjutavad sealsamas köögi kõrval asuvas saalis teenindamist. Neid kõiki näeme tavaliselt siis köögis ringi traavimas, kui ise köögiaurudest juba oimetud oleme. Seekord juhatatakse meid malbelt kahele kaetud laua juurde, mulle pannakse tool istumise alla, mõlemale laotatakse sülle rätik. Mängib mahe muusika ning laud on kaetud nagu päris restoranis. See hetk raputab meid juppideks lahti ja minul tuleb vesi silma. On tükk tegu, et sellest lahti saada ja mitte lasta uuel tekkida. Pole end selle kolme nädala jooksul veel nõnda liigutatuna tundnud ning mõte samal ajal köögis hulluvast õpetajast ja tema käsilastest paneb kõik veel enam teise valgusesse.
Väga imeline kogemus on see: tulla otse köögi hullumeelsest maailmast tüünesse rahupaika ning tõdeda seda, et tüünet rahu eraldab sellest raskete tõmbluste ning kirgliku loomise aurusest kambrist vaid üksainuke sein. Kokakunst ongi kunst sõna kõige otsesemas mõttes. Ja see on füüsiliselt ning emotsionaalselt keeruline kunst, millesse autor panustab kogu oma kire, oma armastuse ning vaimu ja mille tulemus on vaid mõneks viivuks antud maailmale nautida enne, kui see oma portselanikarva lõuendilt kaob. Mälestus temast jääb heal juhul alles hetkedeks, parimal juhul aga siiski pikaks ajaks kunstitarbija maitsemeeltesse värelema.
Suure elevusega ootame roogasid, milles teame oma kätt mängus olevat. Tai kanasupis on minu peened julienne’d. Mait ootab oma sealiha, mina oma kala, mille tegelikult on samuti fileerinud Mait, kuid mille juurde asetatud „savoy kapsa“ autor olen mina mr Attard’i hellal juhtimisel. Me viibime terve selle aja tegelikult nagu pilve peal: tänulikud ja liigutatud. Kui küsime arve järele, siis öeldakse meile: „See on tunnustus teile koka poolt!“
Malta võidab mu südame. Siiralt. Ma tahan kindlasti tagasi minna ja sedapuhku mitte süüa tegema, vaid nautima päris Maltat: tema ajalugu, tema sügavust, tema ilu. Ütlen ausalt: poleks ma tänu koolile sinna läinud, poleks mulle ka iial pähe tulnud Maltale minna. Kogemusi saan seal seinast seina ja olen kõige selle eest ülimalt tänulik.
Tunnistan, et viimasel nädalal igatsen koju, kuid samas tunnen Maltat selja taha jättes närivat nukrust. Aga ma tean, et näriv nukrus läheb üle, kui argipäev peale vajub. Nõnda võtangi veel kõikidest hetkedest viimase ning püüan lahkumiskurbuse ühendada kojujõudmise elevusega.
Karge Eestimaa tervitab meid koduse lumerohkuse ning rõõmsa päikesega. Olles tagasi oma metsade ning kuplite vahele jõudnud, hakkan esimese asjana kartuleid koorima ja valmistan suure potitäie hakklihakastet. No mida sa, hing, veel elult tahta võid? Mela!
Anna-Liisa Vaher
AK-17
