Lingirada: Võrumaa Kutsehariduskeskus > Kokkuvõtted (ERASMUS+) > Välispraktika Ungaris

 
 

Välispraktika Ungaris

 

Kui Võrumaa Kutsehariduskeskuse projektijuht Siret aasta alguses teatas, et puidu valdkonnas õppivatel õpilastel on võimalus kandideerida kolmeks nädalaks välispraktikale läbi Erasmus+ projekti, olin ma pisut segaduses. Sihtkohtadeks olid valikus 3 riiki – Soome, Inglismaa ja Ungari. Olles ise alles paari aasta eest alustanud inglise keele õpinguid, polnud ma kindel, kuidas võõrsil hakkama saaksin. Eriti veel, kui on vaja kasutada erialaseid termineid. Hing aga ei andnud rahu ja soovis väisata uusi riike, näha sealset elu- ja töökorraldust. Pere ja kursusekaaslaste õhutusel esitasingi oma kandidatuuri ja osutusin valituks praktikale Ungarisse. No mida ma sellest riigist tean? Pealinnaks on Budapest ja heal Nõuka ajal toodi sealt värvilist kaupa. Kuid käibel olev raha, toidukultuur, keel, uued teadmised jne ootasid veel avastamist.

Ratsaniku kuju kauni ehitise ees

Praktika leidis aset ajavahemikul 17. märts – 7. aprill. Minuga koos sõitsid Ungarisse kursusekaaslane Lauri Mei ja IT-spetsialist Jaan Štein. Sõit Budapesti ja tagasi oli üllatavalt lihtne ja lühike – istud aga Tartus bussile lõpp-peatusega Riia, 2 tundi lennusõitu ja oledki kohal. Budapest tervitas meid kevadiselt sombuse ilmaga, mis esmamuljeks oli kodune, sest meenutas Eesti ilma. Elukohaks olime valinud Bed&Breakfast hotelliketti kuuluva pisikese ja huvitava arhitektuuriga hotelli, mis asus linna Buda poolel. Budapesti kahte poolt, Buda ja Pesti, lahutab Doonau jõgi, mis on pikkuselt teine jõgi Euroopas.  Linnas liikumiseks valisime ühistranspordi, mis oli üllatavalt kiire ja paindlik. Sõitsime nii busside ja trollidega, jõetrammiga Doonaul, kui ka metrooga, mis on vanuselt teine metroo Euroopas Inglismaa järel. Soovituslik olekski osta pilet terveks päevaks või nädalaks, siis võid muretult sobivas kohas maha hüpata ja teed jätkata mõne teise transpordivahendiga.

Pildistaja peeeglis

Ära tuleb mainida ka tõsiasi, et kuigi meile öeldi, et Ungaris saab enamustes kohtades kaardiga tasuda, siis tegelikkuses nii see siiski polnud. Juba esimesel õhtul olime kimbatuses, sest restoranis, kus õhtustasime, oli võimalik vaid sularahas tasuda. See tõsiasi selgus alles õhtusöögi lõppedes, kuid õnneks olime piisava sularahaga varustatud, et oma toidu eest tasuda. Olgu veel lisatud, et ungarlased on osavad ja sujuvad kauplejad. Oskavad märkamatult sulle kohvi, koogi või midagi muud ungaripärast juurde soovitada. Tavaline on ka see, et arvele on lisatud teenindajale mõeldud jootraha.

Ungarisse jõudes olime kõik kohalikust arhitektuurist lummatud. Tihedalt külg-külje kõrval asuvad majad, mis igaüks on eri palgeline. Linnatuuril jõudsime Gellerti mäele, millelt avanes võrratu vaade Budapestile. Õhtustasime koos vastuvõtva kooli direktori Laszlo Kajose, tema tütre ja ühtlasi sealse projektijuhi Rebecca Dora Kajose ja meedia õpetaja Eva Györfiga. Kohe saime tõmmata paralleelid eesti toiduga, sest vanad head kapsa- ja moonirullid on ka ungarlaste toidulaual esindatud. Läbiv toiduaine Ungari toitudes on paprika, mis minule kui paprikat mitte armastavale inimesele oli alguses harjumatu. Kiidusõnu peab kindlasti jagama kohalikele pagaritele, sest saiakesed ja saiad olid võrratult maitsvad. Mainiksin ära ka selle, et kui Eestis on trendikas valgest jahust ja suhkrust loobuda, siis Ungaris olid saiad iga toidukorra lahutamatu osa. Ungarlaste üks rahvustoitudeks on õlis küpsetatud lapik pirukas langos, millele on lisatud hapukoort, riivjuustu ja muid endale sobivaid lisandeid. Siinkohal mainiksin ära, et ülekaaluliste inimeste rohkust linnapildis märgata ei olnud.

Kaunis hoone Budapestis

Esimene koolipäev algas meil kooliga tutvumisega. Laszlo on selle kooliga seotud olnud kuus aastat ja selle majaga ühe aasta. Kool tegutseb riigi ja sponsorite toel. Õpilasi Tanexti Akadeemias on 400 ja õpetajaid 60. Õpilaste vanus jääb 15-25 aasta vahele ning ma olen valmis uskuma, et mõnel päeval astub kooliuksest sisse vaid 1/4 õpilastest, sest koolisüsteem on väga õppijasõbralik. Koolipäeva võid alustada kell 8 või 9 ning septembris, oktoobris või märtsis. Täpselt nii, nagu õpilasele endale sobib. See süsteem on seal seetõttu, et hariduse saaks erivajadustega, erihuvidega või omapäradega lapsed (kodutud, tsirkuselapsed,  sportlased, muusikud- kes on tihti ära või on mingi muu põhjus, mis ei lase iga päev koolis käia). Koolis tegutseb oma raadio, kus meiegi paaril korral läbi astusime ja juttu puhusime. Esimesel korral tutvustasime endid ja oma külaskäigu põhjuseid. Hiljem vahetasime teadmisi kodumaade koolikorraldusest. Päeva lõpus võttis Eva vaevaks meid oma autoga mööda linna sõidutada ja teha kiire, kuid sisutihe ekskursioon – kangelasteväljak, terrorirünnakutes hukkunute mälestusmärk, ooperimaja jne. Jäi üle ainult imestada ja ohata, kui ohtralt on säilinud suurejoonilisi ja võrratute nikerdustega ehitisi. Kui Eva tutvustas meile turistidele mõeldud programmi, siis Rebecca viis meid nii-öelda väga salajastesse ja kohalike jaoks kuulsatesse paikadesse. Need kohad paistsid silma oma leidlikkuse, lihtsuse, värvikirevusega. Pigem nagu hipsterite paigad. Tänu Laurile, kes pole just suur pop-muusika sõber, külastasime me mitut omapärast kontserti. Kui sa ei tea, et need toimuvad, siis turistina omapäi ei leiaks neid paiku. Täiesti tavaline on see, et mõne klubi või pubi all keldris on lihtsalt mingi ruum, kus toimub kontsert. Tavaliselt tasuta või sümboolse summa eest.

Eesti toidud kandikul

Lisaks koolisündmustele ja linnatutvumistele tekkis meil võimalus ka esitleda Eestit meie külaliskooli õpilastele. Lauri valmistas presentatsiooni Võrumaa Kutsehariduskeskusest,  Eesti eri paikadest ja laulupeost ning mina tutvustasin Eesti kulinaariat. Kindlasti pole see alati kõige lihtsam ülesanne – valida välja toit, mis võiks riiki kirjeldada. Võtsime kaasa sõira, kilu, suitsujuustu, sulajuustu, musta leiba, kamajahu ning Kalevi šokolaadi. Kohapeal ostsime keefiri ja vahukoort ning valmistasime nende abil kamajooki ning kamavahtu. Viimane oli rahva seas ka hitt, kuna ükski kamavahu tops alles ei jäänud. Kiluleivad said ka ruttu otsa. Lasime ka ungarlastel ette lugeda mõned raskemad Eesti sõnad nagu nt vanapaganatagavararahapada või jäääär. See oli põnev koht, kus sai võrrelda meie keelte kaasaegset erinevust – vanaaegne taust on meil ju sama. Oma ugrisõpradelt saime teada ka, et nende Guljashi mitmed versioonid on sarnased meie suppidele. Hernesupi retsept oli identne, kui vaid lihtsustatult võiks öelda, et Ungari toidu saamiseks lisa Eesti toidule paprikapulbrit.

Praktikal HelloWood'is

Praktika toimus meil Hello Woodis. Koht, kus aktiivsed noored korraldasid erinevaid töötubasid, eritasemel puutöökogemustega inimestele. Päev algas enda kiire tutvustusega ja jaguneti paaridesse nii et üks kohalik inglise keele oskaja võttis endale mitte ungari keelt kõneleva inimese. Juhendajad olid hästi asjalikud. Tutvustati ohutustehnikat ja räägiti peensusteni lahti nii trelli, koormarihma jne tööpõhimõtted, sest nii mõnigi inimene hoidis trelli esimest korda käes. Päeva lõpuks said meie kohvilauad ka enda äranägemise järgi viimistluse. Kui linlasel on tahtmist, võib ta uksest sisse astuda- läbib koolituse ja ohutusjuhendi ja saab endale sobival ajal teatud tasu eest meisterdamas käia. Koolis toimunud praktika osutus oodatust hoopis teistlaadseks. Noorel õpetajal oli vajalikud vahendid kotiga endal kaasas. Ilmselt pole kool jõudnud või veel vajalikuks pidanud neid soetada. Päev algas disaini või siis mõttetööga. Eesmärgiks teha ehted-kõrvarõngad, käevõru, sõrmus. Õpetajat vaadates näisid eskiisid ja töövõtted  kuidagi lihtsad ja iseenesest mõistetavad, kuid kui ise välja lõikama hakkasime, polnudki see enam nii lihtne. Tehtud saime ja jäime ka ise oma töödega rahule.

Ungaris veedetud aeg oli huvitav ja sisutihe. Ungari on mitmepalgeline, lihtne ja ilus paik, kust ma sain uusi kogemusi ja häid ideid. Mul on hea meel, et sain osaleda Erasmus+ praktikal ja soovitan seda kindlasti ka teistele noortele õppuritele.

 

Eneli Korela
Puittoodete tehnoloog

Kommenteerimine on suletud

Vabandame, kuid sellele postitusele ei saa jätta kommentaare.

Pildikesi galeriist

opilaskodu1 taevaskoja_013 linnu_elu_talvel1 kevadnadal17_48

Arhiiv