Lingirada: Võrumaa Kutsehariduskeskus > Kokkuvõtted (ERASMUS+) > Välispraktika muinasjutulisel Menorca saarel – rahapada vikerkaare lõpus või tõrvatünn Lumeeide väravas

 
 

Välispraktika muinasjutulisel Menorca saarel – rahapada vikerkaare lõpus või tõrvatünn Lumeeide väravas

 

menorca15_1Kaheksa  kuud  tagasi  lõpetasin  turismi-  ja toitlustuskorralduse eriala ning mulle pakuti võimalust osaleda  Erasmus+  programmis,  mis  võimaldab sooritada välispraktika meelepärases riigis.  Minu puhul on  kolm  kohtu  seadus,  sest  eelneval  kahel  aastal lükkasin  esitatud  ettepaneku  tagasi.  Nüüd  otsustasin aga härjal sarvedest haarata ning nõnda sai kõik alguse.

Ettevalmistusprotsessi ilud ja valud

Algus  oli  paljulubav,  kuid  peagi  seisin  silmitsi  esimese  takistusega,  sest  minu kontakteerumised  turismiettevõtetega  ei  kandnud  vilja.  Otsustasin   Erasmuse  koordinaatorilt nõu  küsida  ja  tema  soovitas  ühendust  võtta  Animafestiga,  mis  tege leb  praktikantide vahendamisega  Hispaaniasse.  Olin  pisut  skeptiline,  kuid  võtsin  ettevõttega  siiski  ühendust. Selgus, et vajasin vaid avaldust, ühte Skype kõnet ning viie minutiga oligi mul praktikakoht olemas.  Tulevastel  praktikantidel  soovitan  praktikakoha  leida  siiski  ise,  sest  siis  saabkontrollida töötasu suurust  (Animafest võimaldas vaid 300 EUR), majutusvõimalusi ja palju muud.

Dokumentide vormistamise periood polnud väga pikk, sest Hispaania saatkond Tallinnas täitis oma ülesande kiiresti ning kõik ülejäänu sõltus ainult minust enesest. Erasmuse stipendiumi  esimene  pool  edastati  õigeaegselt,  seega  sain  lennupiletid  osta  pisut  odavamalt  (soovitan lähtekohaks  valida  Riia  lennujaama).  Siiski  pean  tõdema,  et  kogu  asjaajamine  oli  kulukas,  seega umbes natuke alla poole saadud summast kadus kui imeväel.

Äsjalõpetanuna  sattusin  probleemi  ette,  mille  lahendust  polnud  lihtne  leida.  Nimelt  lõpetab Eesti Haigekassa ravikindlustuse  kolm  kuud peale ülikooli lõppu. Praktika algas aga juunis,  seega  teadsin,  et  riigist  lahkudes  pole  ma  enam  kindlustatud.  Lisaks  nõudis  Animafest Euroopa  Ravikindlustuse  kaardi  olemasolu,  kuid  seda  on  võimalik  tellida  vaid  siis,  kui  ravikindlustus kehtib kolm kuud. Oli vaja leida lahendus, mida ei paistnud kusagilt.

Erinevatele organisatsioonidele helistades kuulsin nii solvanguid kui nõutust, seega pidin ise midagi  välja  mõtlema.  Mulle  tuli  vastu  kohalik  töötukassa  konsultant,  kes  vormistas  mind  töötuks ning kuu  aja möödudes pikendati mu ravikindlustust. Ette rutates  võin öelda, et juulis sain  Haigekassalt  kirja,  kus  seisis,  et  ravikindlustus  lõpetati  uuesti  ning  mul  pole  õigust  eelpool  nimetatud kaarti kasutada. Õnneks olin eelnevalt sõlminud reisikindlustuse,  mis kattis mu  ravikulud,  kui  haigestudes  arsti  külastasin.  Visiiditasu  oli  80 eurot.  Praegu  seisan  sama
dilemma  ees,  sest  olen  jälle  ilma  kindlustuseta,  seega  hoian  vähemalt  oktoobrikuu  lõpuni perearsti kabinetist eemale. Kui leian ennem töökoha, pole see oluline.

Menorca tervitab

menorca15_2Peale  paari  kuu  vältel  kestnud  ettevalmistusprotsessi, ööbimist  ühes  Barcelona  hostelis  ning  ühte  tundi lendamist,  jõudsin  lõpuks  sihtkohta.  Koheselt  tervitas mind mõnusalt palav õhumass ning  teistsugune loodus ja  pinnamood.  Punta  Primasse,  kus  asus  minu praktikakoht, viis mind ShuttleDirecti autojuht uhkes ja luksuslikus  Mercedeses,  seega  tundsin  end  justkui  kuulsusena.  Autost  ümbrust  jälgides  torkasid  silma  ülimalt  korras  tänavad  ja  kõrvalteed, madalakasvulised puud ning põõsad, rohkelt kivimüüre, teistsugune arhitektuur ning maa-  ja  linnakohtade  selgepiirilisus.  Tegemist  oli  mu  esimese  reisiga  kaugemasse  kohta,  seega   olin justkui väike laps, kes on kõigest lummatud.

menorca15_3Sihtpunkti  jõudes  selgus,  et  minu  praktikakoht polnudki tegelikult hotell, vaid hoopis  kolme võtmega külaliskorterite  kompleks,  mille  bufeerestoranis
„Lighthouse“  asusin  oma  praktikaülesandeid  täitma. Personal ei osanud mind nõnda varakult oodata, seega pidin endale seni tegevust leidma, kuni kellelgi oli aega minuga  tegeleda.  Inimesed  olid  sellegipoolest  väga sõbralikud ning ma ei tundnud ennast üldse halvasti. Otsest ringkäiku mulle ei tehtud, kuid  ettevõte polnud väga suur, seega polnud see ka vajalik.  Suurem katsumus ootas ees järgmisel päeval,  kui  pidin  ihuüksinda  pealinna  sõitma,  et  sotsiaalkindlustusnumber  saada.  See oli justkui hüppamine pea ees vette, aga sain hakkama.

Restoranis  alustasin  askeldamist  juba  esimesel  päeval,  sest  põhiülesanded  polnud  mulle võõrad.  Sain  koheselt  end  kasulikuna  tunda  ning  ilmselt  jätsin  oma  ülemusele  samuti positiivse esmamulje. Siiski pean tõdema, et  ajast kinnipidamine pole sealsete inimeste jaoks väga oluline ja seepärast jõudsin oma elukohta alles õhtul.

Tagasi kooli ehk ühikaelu ja sealsete suhete sasipuntrad

menorca15_4Elukoht asus umbes seitsme minuti kaugusel restoranist ning selleks polnud mitte üks tuba,  vaid ühe maja kogu teine korrus. Korteris oli kolm magamistuba, vannituba, elutuba,  köök  ning  väga  suur  rõdu.  Põhiinventar  oli korteris  olemas,  kuid  elukoha  puhtus  jättis  kõvasti soovida.  Keerasin  käised  üles  ning  peale  mõne  tunni möödumist, võisin korterit elamiskõlblikuks kuulutada.

Elukoht  korras,  avastasin,  et  majas  puudub  internet.  Pidasin  hotelliga  mitu  nädalat läbirääkimisi,  kuid  ühel  hetkel  lihtsalt  väsisin  tühjadest  lubadustest  ning  asusin  tegutsema.
Läksin  pealinna  ning  käisin  läbi  kõik  internetipakkujad,  kuni  leidsin  Movistari,  mille teenindaja oli nõus minuga lepingu sõlmima. See protsess  oli tõeline proovikivi, sest enamus
kohalikest  inglise  keelt  ei  rääkinud,  seega  võtsin  oma  julguse  kokku  ning  suutsin  neile algelises  hispaania  keeles  selgeks  teha,  mida  saada  tahan.  Lepingu  sõlmimiseks  nõuti
kohaliku  pangaarve  ja  telefoninumbri  olemasolu,  seega  pidin  need  endale  hankima.  Kogu protsess  lõppes  õnnestumisega,  kuid  pean  tunnistama,  et  lepingu  lõpetamine  oli  kadalipp
omaette, seega saan järgmistele praktikantidele vaid tugevat närvi soovida.

menorca15_5Alguses  olin  kodus  üksinda,  kuid  teadsin,  et  hooaja vältel saab meid mingil ajahetkel olema kaheksa, seega proovisin end selle mõttega harjutada, sest varem olen elanud  samas  kohas  vaid  ühe  toakaaslasega.  Esimene juurdetulija oli väga tore sloveenlanna, kuid vastuolud külaliskorterite  meelelahutajaga,  sundisid  ta praktikakohta  vahetama  ning  peagi  sain  endale  uue  toakaaslase,  kellega  ma  üldse  läbi  ei saanud. Probleeme esines ka teiste elanikega, sest  nad ei pidanud lugu puhtusest ning pidevalt leidsin koju saabudes eest korraliku seapesa: riided vedelesid kõikjal, kraanikauss oli uppunud nõudemere alla, tualettpotti söödeti rohke paberiga jne. Nende jaoks oli see kõik normaalne, seega ühel ajahetkel andsin lihtsalt alla ning  ei vaevunud enam märkusi tegema.  Elu muutus märksa kergemaks.  Prantslasest noormehega tekkisid mul kõige suuremad konfliktid, sest tal puudus  igasugune  austus  teiste  vastu  ning  lisaks  põhjustas  ta  kõigile  mitmeid  probleeme, mille ma jätaks parem enda teada.

menorca15_6Vaatamata  kõigele,  olid  kolm  elanikku  Ungarist  väga toredad ning nendega sain kõige paremini läbi. Nemad praktiseerisid  samuti  restoranis,  seega  saime  ruttu sõpradeks:  käisime  koos  väljas,  ajasime  vabal  ajal kodus  juttu,  tegime  palju  nalja  ja  olime  muidu muhedad. Üks kuu enne praktika lõppu ühines meiega itaallanna, kellega saavutasin samuti soojad suhted.

Harmoonia oma kõige paremas tähenduses

menorca15_7Töökeskkonna kohta pole mul ühtegi halba sõna öelda. Kogu  restorani  personal  oli  ülimalt  sõbralik  ning ülemus  kohtles  uustulnukaid  kui  pereliikmeid.
Vaenulikkust meie  kollektiivis  polnud.  Köögipersonal, kellega  toitlustusteenindajad  pidid  pidevalt  suhtlema, oli  samuti  heatujuline  ning  töötajatele  meeldis  palju nalja teha. Kui arusaamine hispaania keelest oli olemas, polnud köögis kunagi igav ning isegi kõige väsitavam päev lõppes positiivse emotsiooniga.

Natuke töökorraldusest. Restoran oli avatud kolmel korral päevas: 7.00-10.30, 12.30-14.30 ja 19.00-0.00.  Ettevõte  pidas  suuremas  osas  kinni  Animafesti  poolt  sätestatud  nõuetest:
praktikant töötab 40 tundi nädalas ning enamus päevi on kaheksat unnised. Restoranis kasutati summeeritud  tööaega,  seega  võis  ette  tulla  päevi,  mille  jooksul  oli  vaja  töötada  neli  või kümme  tundi.  Vabu  päevi  oli  meil  nii  nagu  lubatud,  kuid  personali  vähenedes  oli  ülemus sunnitud meie vabad päevad kaotama, kuid ta arvestas alati meie soovide ning vajadustega.

menorca15_8Toitlustusteenindaja  ülesanneteks  oli  nii  basseinibaari kui  ka  restoranis  oleva  baari  korrasoleku  tagamine; erinevate  kokteilide,  kuumade  jookide  ja  vahepalade valmistamine;  laoruumidest  puuduolevate  elementide toomine;  ettevalmistustööd  erinevateks  einekordadeks (eelkatete  tegemine,  bufeelaudade  ja  einelaudade puhastamine,  söögiriistade  poleerimine, põranda  kuivja märgpuhastus);  külastajate naerusuine teenindamine ning hoolduspuhastustööd. Vahepeal, kui  köögis  polnud  piisavalt  personali,  pidime  ka  lauanõud  puhtaks loputama, et need  saaks nõudepesumasinasse  panna.  Sageli  assisteerisime  ettevõtte  meelelahutajat,  sest  ta  ei  saanud oma tööülesannetega iseseisvalt hakkama.

Professionaalsest aspektist lähtudes pean tõdema, et väga palju uusi oskusi ja teadmisi pole asjalõpetanul antud ettevõttes omandada, kuid isikuomaduste arengut ei takista miski.  Kiire töötempo aitab suurendada vastupidavust ning jutukad külastajad hoiavad meeleolu hea. Iga praktikant saab juurde enesekindlust, julgust  võõrkeeltes rääkida ning ei pea kunagi igavust tundma.

Tööriietus  (mustad  viigipüksid,  valge  paksemast  riidest  t -särk,  helesinine  põll)  oli  ettevõtte poolt, kuid tööjalanõud pidi iga praktikant ise kaasa võtma. Isiklikust kogemusest võin öelda, et lihtsate baleriinadega või uhkete peokingadega pole restoranis midagi peale hakata. Minu esimene  paar  jalanõusid  pidasid  vastu  vaid  kaks  nädalat,  sest  käimist  oli  palju  ning  lisaks kattis  köögi  põrandat alati  mõnus  veekiht,  mis  polnud  kingadele  hea.   Õnneks  oli läheduses teenindustöötajatele mõeldud  kauplus, kust soetasin endale uued teeninduskingad, mis pidasid vastu kuni praktika lõpuni. Töösärke saime pesta tihti ning ebasobiva kliima tõttu ei kuivanud need sageli järgmiseks vahetuseks ära, seega pidime pahatihti märgade riietega tööle minema. Pükstega probleeme polnud, kuid plekid põlledel ei tahtnud pesus maha tulla.

Avastamas Menorca võlusid

menorca15_9 menorca15_10

Vabal ajal viibisin alati väljas ning avastasin endalegi ootamatult,  et  naudin  aktiivset  puhkust  rohkem,  kui rannas lebamist või lihtsalt kodus olesklemist. Menorca rannikuala on võimalik läbida Cami de Cavallsi kaudu, seega  nägin  palju  huvitavaid  kohti  ning  kogesin muinasjutulisi  vaateid.  Muutusin  praktikaaja  jooksul palju energilisemaks ning sain motivatsiooni ülepäeviti tehtavaks  hommikujooksuks.  Hommikune  aeg  oli  jooksmiseks  kõige  parem,  sest  rahvast liikus vähem ning õhk oli mõnusalt karge.

Harrastasin  ka  kultuuriturismi.  Menorca  saarel  asub mitmeid  kirikuid,  kabeleid,  kloostreid,  muuseume, härrastemaju  ja  palju  muud.  Linnade  keskused  on lummavad  ning  mitmekesist  ajalugu  õhkub  kõikjalt. Maakohad  on  hõredamalt  asustatud,  kuid  elu  leidub sealgi.  Tegeletakse  karjakasvatusega,  valmistatakse erinevaid loomseid ja taimseid tooteid ning põllumajandus pole kusagile kadunud.

menorca15_11Kaubandus  on põhiline sissetulekuallikas saare elanike jaoks.  Kindlatel  nädalapäevadel  püstitavad  kohalikud äritsejad  erinevatesse  küladesse  või  linnadesse  telgid ning  turistid  naudivad  laia  kaubavalikut:  riided, käsitööehted,  kohalikud  hõrgutised,  jalanõud  ja  palju muud.  Kõige  suuremad  turupäevad  leiavad  aset Ciutadellas  ning  Mao-Mahonis,  mis  on  mõlemad Menorca suurimad linnad. Paikselt tegutsevad mitmed kohvikud, restoranid ja supermarketid, kus hinnatase on päris soolane. Seda võib aga mõista, sest saare sihtgrupiks on jõukad turistid, mitte kohalikud.

menorca15_12Kõige omapärasema arhitektuuri poolest paistab eredalt silma  Binibeca  küla,  mille  valged  tornid  on  kaugele näha.  Külas  on näha türklastele omaseid jooni ning see on  üks  armastatuimaid  turismiobjekte  kogu  saarel. Linnaku  teisele  poolele  jääb  kõrgete  kaljudega  rannik, kust  kohalikud  ja  julgemad  puhkajad  vettehüppeid teevad.

Lõpp hea, kõik hea

Praktikaperiood  Isla  del  Aire  Apartamentose  restoranis  oli  kogemus  omaette,  mille  jooksul esines nii tõuse kui ka mõõne. Valetan, kui nimetan  kogetud aega  puhtaks meelakkumiseks, kuid samas polnud see ka halb: Erasmuselt saadud stipendiumi st  ja ettevõtte poolt makstud töötasust sai ilusasti elatud,  töökeskkond ja kollektiiv olid meeldivad ning võimalusterohkel saarel ei hakanud kunagi igav. Lisaks arenesin isiksusena, seega võin kindlalt väita, et kõik positiivsed omadused kaaluvad negatiivsed kogemused üle.

menorca15_13Soovitan  kindlasti  osaleda  Erasmus+  programmis,  sest saadud kogemuse väärtust on raske sõnadesse panna või numbritega  väljendada.  Valmis  peab  olema  kõigeks, kuid  elu  õppetunnid  muudavad  vaid  tugevamaks  ning kartuseks  pole  põhjust.  Tegemist  on  ainukordse võimalusega,  mida  ei  tohiks  käest  lasta  või  juhuse hooleks jätta.

Kui  mõtled,  et  soovid  sama  tee  ette  võtta,  kuid  pole  veel  päris  kindel,  soovitan  julgelt ühendust võtta kooli koordinaatoriga, kes on rõõmuga nõus aitama nii nõu kui jõuga.  Kaks pead  on  ikka  kaks  pead  ja  peagi  saad  osa  erakordsest  elamusest,  mis  sillutab  teed  parema tuleviku poole.

 

Kommenteerimine on suletud

Vabandame, kuid sellele postitusele ei saa jätta kommentaare.