Raamatumüüjast miljonäriks ehk tulevased ärihaid Ameerika Ühendriikides

Priit Patrael on kolmas Võrumaa Kutseharidusekeskuse ärijuhtimise eriala üliõpilane, kes on Ameerikas raamatuid müües enda müügioskused proovile pannud.
Meie intervjuu toimus peale seda, kui Amsterdamis kaotsiläinud pagas oli taas Priidu leidnud ning õppetöö igapäevaseks saanud.

HP (Hillar Punamäe): Kuidas Ameerika tundus?
PP (Priit Patrael): Olin seal kõigi võimaluste maal ühtekokku 4 kuud.
Suurema osa sellest viibisin Texase osariigis, mis on USA’s üks suuremaid. Pool suve töötasin linnas nimega Temple, mis ajas algul muigama, sest arvasin suve olema nagunii ürditee, viiruk ja tsölibaat. Tõele au andes suures osas see maistest rõõmudest prii oligi (mis nii mõnelegi lugejale võib olla iseenesest ületamatu raskus). Muljeid ja võrdlusi eluga Maarjamaal tekkis palju, kuid nendest rääkida ei jõua. Lühidalt on kõik suurem: mehed, naised, lapsed, autod, majad, poed, palgad, võlad. Õhutemperatuur oli ka palju kõrgem. Kodustega kirjavahetust pidades ajas närvi küll, kui kõik ägisesid kolmekümne viie kraadi juures. Seal näitas hommikul kell kümme kraadiklaas kolmkümmend kaheksa ja siis oli veel päris muhe majade vahel silgata.
Nalja sai ikka päris palju. Nalja sai valgetega, afroameeriklastega, mehhiklastega, politseiga, homodega, pedofiilidega, koolitüdrukutega, koertega, narkomaanidega, metskitsedega, autodega, jalgratastega, lätlastega, püstolitega ja kõige rohkem muidugi pereemadega. Mulle endalegi üllatuseks oli see teine pool maakera just selline nagu vaimusilmas arvata oskaksin. Ütleks lõppu nagu Baari Paavo: elu kui filmis!

HP: Mis eelnes sinnasõidule ja raamatute müügile?
PP: Tegelikult oli protsess ikka üpris keeruline.
Nimelt oleneb 80% tudengi edust suvises Ameerikas nimelt sellest, kui palju näha vaeva siin, Eestis. Eestis olles sain iga nädal kokku minu manageri Alicega, kel oli see juba seitsmes aasta Ameerikas ukselt uksele koputada. Alice’iga kohtudes ma veel ei teadnud, et tema müügirekorditeni ükski teine Eesti tütarlaps veel jõudnud ei ole. Ühesõnaga sain väga professionaalse ettevalmistuse suveks. Sellegipoolest tuli mul käia korra nädalas kokkusaamisel ka Tartus, kus põhimõtteliselt töötati läbi samad asjad mida tegime koos manageriga. Hiljem lisandus sellele ka müügitekstide harjutamine koos teiste tudengitega, samuti kord nädalas ja Taaralinnas. Paberite ajamine võis tol ajal tunduda samuti raske, kuid ulja sinisilmse poisiklutina ei olnud ma veel tõelisi probleeme kohanudki. Ja kui jäi mulje, et enne pea ees tänavatele jooksmist tuleb palju õppida, siis kirsiks tordil oli nädala pikkune müügikool Nashvilles, Tennessees. Seal said kolmsada viiskümmend tudengit viimase vaimse ja füüsilise ettevalmistuse suveks. Oli ka neid, kelle jaoks sai müügimehe karjäär juba seal lõppes.

HP: Kirjelda lühidalt oma tööpäeva?
PP: Selle töö võlu ja valu on see, et hommikul ärgates ei ole aimugi, mida päev toob. Seepärast on äärmiselt tähtis, et kõik muu peale töö oleks kindlalt paigas. Äratus 5.59 ja võidujooks toakaaslasega külma dušši alla. Kaotaja peseb hambaid ja kasutab tualetti samal ajal. Kibekiire vahetus ja samaaegsed positiivsed fraasid enda ja kaaslase suunas. Umbes kümmekonna minutiga olime valmis kodust lahkuma, algul rataste, hiljem autoga. Jõudes hommikusöögi kohta, helistasime organisatsiooniliikmetele ja saime päevaks nii-öelda fookuse. Mõnikord olid need tehnilised, mõnikord emotsionaalsed.
Pärast hiiglaslikku hommikusööki (tavaliselt päeva ainus soe toit) läksime söögikoha ette ja hakkasime laulma ja tantsima. Need „harjutused“ panid inimesi meid vaatama kui nõdrameelseid, kuid meile andis see suurepärase annuse positiivset energiat, millega emadele „peale lennata”. Esimene koputus oli hea teha enne kelle kaheksat hommikul, viimane pärast üheksat õhtul. Mõni tööpäev seisnes emadega jahedas toas istumises ja haridusest rääkimises, mõni teine jälle ukselt uksele minemises. Närvi ajas see, et esimese töö eest sai väga korraliku tasu ja teise eest tuli endal peale maksta. Õhtuti oli eesmärk saada nii kiiresti nurruma kui võimalik, et siis hommikul uue hooga müüa.

HP: Mida Ameerikast kaasa tõid?
PP: Kuigi raamatute müümine tuli päris hästi välja, rahalaevadega koju ei naasnud.
Võtsime nõuks väikese seltskonnaga Ameerikat avastama minna. Rentisime mikrobussi ja külastasime ühtekokku kaheksat osariiki, mille hulgas New York ja Washington DC. See oli üks põhjustest, miks võtsin nõuks selles programmis osaleda – näha maailma. Keelepraktika ja suhtlusoskused aitavad mind palju ilmselt ka tulevikus . Ometi tuleb tõdeda, et rohkem kui päevast päeva sama teksti korrutamine, aitas keeleõppele kaasa lätlasest toanaaber.
Ameerikasse mineku põhieesmärk oli soov panna ennast proovile täiesti teistsuguses keskkonnas ja kultuuriruumis. Mitte lihtsalt mõelda ja unistada, vaid midagi konkreetselt ära teha. Nüüd pakub mulle kõige rohkem rahuolu teadmine, et võin olla suure süsteemi (kasvõi universumi) direktor.

Postitas haldur rubriiki Uudised 4. nov 2010